Ära mitte kunagi karda proovida, kui oled otsustanud. Kui see pole sinu tee, siis sinu imelised abilised lihtsalt ei lase sul seda sammu astuda. Nii et otsusta ja proovi. Sulle jääb alati võimalus otsustada uuesti. Täna ma tegin oma otsuse, uuesti. Pikalt ei tahtnud ma midagi kirjutada, pikalt ei tahtnud ma ennast näidata, sest ma ei teadnud, mis rolli ma siin elus etendada tahan. Mai-Agate Väljataga on ütelnud, et kui me oleme selle näitemängu siin maailmas lõpetanud, siis me lähme koju. Just nii ma tunnengi. Elu on justkui näitemäng ja igaüks mängib oma elu rolli. Aga kes ma siis olen? Mis roll mul siin maailmas etendada on? Täna ei liigu ma enam edasi sooviga saada pedagoogiks, sest mind ei võetud vastu. Minu akadeemilise testi punktiskooril olid lõpunumbriteks 111. Minu abilised jätsid maha märgi, kui sellistesse asjadesse uskuda, sest ma andsin ülikooli sisse saamise just nende kätesse, teadmisega, et teist korda ma sinna enam ei pürgi. Üks naisterahvas oli testi tegemas koguni juba kaheksandat korda, öeldes, et ehk pensioniks saab õpetajaks. Mina aga seda endale ei soovi. Ma ei ole see inimene, kes aastast aastasse ootaks, heakskiitu. Sisimas ma tean, kui hea ma olen. Ja selle teadmisega ma soovin edasi liikuda. Täna ma olen otsutanud, uuesti. Ma olen otsutanud olla mina ise ja teha südamega seda, mis tuleb minu seest. Ma olen vaimne tugi kõigile imelistele hingedele, kes mu teele satuvad ja tuge vajavad. Ma aitan läbi oma sügava sisemise tunnetuse ja meie kõrgemate abiliste.

Armas Matthew, pean ütlema, et sa oled kohutavalt järeleandmatu.“ Sa ei andnud mulle rahu hetkest, kui ma sinu raamatu kätte võtsin. Ma pidin selle raamatu sekundiga enesesse ahmima. Tegelikult lugesin ma seda paar päeva, ent iga kord, kui raamatu käest panin, olid platsis. Jälle minu mõtteis, oma elu põneva looliiniga (filmilik termin) ja sõnadega: “Loe veel”. Ma tahtsin veel. Nagu Matthew tahtis kogu aeg aina veel ja veel. Kuulsust, naisi, alkoholi, uimasteid, ja mitte tingimata samas järjekorras. See raamat on tõesõna sõltuvust tekitav. Just, nagu oli seda tema elugi ...

Soovisin viia oma vennale lilled, sest oli tema elu üks tähtsamaid sündmuseid, kooli lõpetamine. Mul oli käes aga kimp närstinud lillevarsi, millele oli ümber seotud valge lint, mis oma olemuselt meenutas kangesti leinalinti. Teadsin, et pean minema poodi ja ostma uue kimbu. Ainult, et minu venda pole nüüdseks juba kolmteist aastat elavate kirjas. Ärkasin unest ja emaga rääkides meenus, et paari päeva pärast oli tulemas üks teine, oluline sündmus, venna surma-aastapäev. Teadsin, et seekord on siiski vaja surnuaeda minna ja vennale küünal panna, ehkki ma surnuaedades ei käi ja seda põhjusega ....

Ma olen ülitundlik. La Tene on ühes oma artiklis väga hästi kirja pannud ülitundliku inimese kirjelduse. Mina aga räägin enda kogemusest. Ma tunnetan lisaks enda mõtetele, tunnetele ja emotsioonidele ka väga hästi teiste omi. Kui ma ei oskaks täna ennast energeetiliselt hoida ja kaitsta, siis suure tõenäosusega ei tahaks ma praegu tõusta voodist ega suhelda inimestega. Sellel on üks väga lihtne põhjus – kogu maailma valu ei saa mahtuda ühte inimesse! Füüsiline ja ka emotsionaalne keha läheb lihtsalt lõpuks katki. Ja ma olen olnud oma elus päris katki ...

Kui Sa näed, kuidas lendu lastud sõna muutub Sinu silmade ees piltilusaks liblikaks, siis tekib täielik aukartus selle maailma ja energite vastu. Hea, kui sõna on liblikas, mis pakub rõõmu ning täidab südame sooja tänutundega. Palju halvem aga, kui lendu lastakse tõeline raisakull, kes ei kahtle hetkekski ründamast, kui tegemist on mõttelaadiga, kas süüa või mitte süüa. Me laseme pidevalt ja mõtlematult lendu raisakotkaid, kelle toiduks oleme me ise. Kasvatades aga teadlikkust ning tõstes enese energeetilist sagedust, võime täita oma maailma aga imeilusate valgete, kollaste ja kirjude tiivulistega ...

Ainult inimene, kes ise on ülitundlik, teab, mis tunne on siin maailmas elada. See ei ole kui muretu jalutuskäik pargis … See on katsumus. Tugev võitlus ellujäämise nimel, ainukese vahega, sa ei tea kellega sa võitled ja miks sa üldse võitled. Sa justkui elaksid elu märtrina ja sa oledki see seni, kuni saad aru, miks sa selline oled ja kuidas siin maailmas iseendana tegelikult eksisteerida. Minul läks kümme aastat aega, et aru saada, et ülitundlikkus ei ole karistus. Sain aru, et sellist kogemust ei anta niisama, vaid selle taga PEAB! olema midagi rohkemat. Elu mitteteadliku ülitundlikuna võrdleksin ma elamisena sisemiste hingepiinadega, sest kogu maailma valu ei saa mahtuda ühte inimesse. Alles siis, kui saad teada, et see valu ei ole sinu valu ja sa ei pea seda enda omaks tegema, saad hakata tõeliselt elama ja oma elu looma ...

Vanarahva uskumuse kohaselt ennustab harakas akna all või läheduses hüüdev kägu kellegi peatset surma. Ka minul on käinud harakas sel suvel akna all ennast esitlemas ja kägu on tänavu taas kodu lähedal aktiivselt hüüdnud „kuku“, ent mind need ended ei kohuta. Mina ei karda ei surma ega uksele koputavaid surmaendeid, sest minule on antud siin elus natuke rohkem tunda ja ka näha. Mina tean oma lähedase lahkumist ette ja see teadmine tuleb sügavalt hingest. See on minu hinge tõde ja teadmine siin elus. Kuigi see võib tunduda hirmutavana, siis mina pean seda hoopis kingituseks, sest see teadmine aitab selle mõttega kohaneda, enne, kui keegi päriselt lahkub. Võib tunduda kummaline, aga ette teades on kergem sulle kalliks saanud hinge maisest kehast lahti lasta. Hing elab aga edasi, ainult juba teistest kõrgustes ja kunagi ka teistes kehades. Hing ei sure ja see on ilus. Taga leinatakse just mälestust selle inimese maisest kehastusest, sest erinevalt hingest, see lahkubki igaveseks ...

Vaikus oskab teha haiget. Kohutavalt haiget, kui lubame. Justkui üritaks keegi puurida hinge sügavat auku. Vaikuses tulevad esile hirmud, mida oleme osavalt peita suutnud, kas nädala, kuu või suisa terve oma senise elu. Inimene jookseb lakkamatult. Joostakse eemale hetkest, mil on sunnitud seisma silmitsi vaikuse ja ärevusega. Sel hetkel, kui oleme paigalseisus, näeme tõelist ennast, ent paljud meist ei suuda seda aktsepteerida. Ärevus jääb ja me hakkame taas jooksma ...

Ühel ilusal päeval laenas õde mulle Lorna kirjutatud raamatu „Inglid minu juustes“. Praegu, kui möödunud on ligemale kümme aastat, on see raamat endiselt minu laual. Veel nädalake tagasi polnud ma raamatut ei tagastanud ega ka otsast lõpuni läbi lugenud, ent täna on asjalood hoopis teised. Tänaseks olen raamatu kaanest kaaneni läbi lugenud, justkui silmapilguga, ning ootan kannatamatult raamatu järge, et ka selles peituv info enesesse ahmida. Mind paelub kõik, mida me ei näe, ent ometi on võimalik tunda. Selles nähtamatus maailmas on nii palju jõudu, lootust ja armastust. See maailm annab kõik, mida vajame, ent enese eest pahatihti salgame. Miks ometi ei lase me endal tunda, kui meil käe alt kinni võetakse, hellitavalt emmatakse või armastavalt hoitakse? See on tingimusteta armastus, mis käib meil käekõrval ja kui lasta sellel tundel ennast hoida, siis laseme inglitel oma tööd teha ...

“Kes ütles, et surm on lõplik ja edasi midagi ei saa. Kes ütles, et maailm on piiritletud ja edasi midagi ei näe. Usun, et saab ja tean, et näeb.“ Kui olin lõpetanud blogipostituse “Inglid minu elus” ja kirjutanud, et ma ei oska oma loomupärast tundlikkust õigesti kasutada, siis kohe, kui panin postituse kinni ja avasin Facebooki, nägin Spirituaalse Elustilisti kutset koolitusele “Juhi oma väge”. See oli minu märguanne. Pikemalt mõtlemata otsustasin koolitusel osaleda. Teadsin, et see on just see, mida mul on vaja, et suuta siin maailmas oma tundlikkusega hakkama saada. Mida ma aga ei teadnud, on see, et antud koolitus osutub minu elu tähtsaimaks. Sain kinnitust, et olen loomupäraselt väga võimekas ja ennast usaldades, on mind ees ootamas imeline sõit siin elurajal. Mul on väga võimekad ja säravad abilised, kes aitavad mind tohutult. Täna ma mitte üksnes ei kaitse ennast võõraste energiate eest, vaid olen tugevdamas ka oma loomupäraseid andeid ja leidmas sügavamat kontakti oma teejuhtidega ...