Oma elu mulli loomine

Vanarahva uskumuse kohaselt ennustab harakas akna all või läheduses hüüdev kägu kellegi peatset surma. Ka minul on käinud harakas sel suvel akna all ennast esitlemas ja kägu on tänavu taas kodu lähedal aktiivselt hüüdnud „kuku“, ent mind need ended ei kohuta. Mina ei karda ei surma ega uksele koputavaid surmaendeid, sest minule on antud siin elus natuke rohkem tunda ja ka näha. Mina tean oma lähedase lahkumist ette ja see teadmine tuleb sügavalt hingest. See on minu hinge tõde ja teadmine siin elus. Kuigi see võib tunduda hirmutavana, siis mina pean seda hoopis kingituseks, sest see teadmine aitab selle mõttega kohaneda, enne, kui keegi päriselt lahkub. Võib tunduda kummaline, aga ette teades on kergem sulle kalliks saanud hinge maisest kehast lahti lasta. Hing elab aga edasi, ainult juba teistest kõrgustes ja kunagi ka teistes kehades. Hing ei sure ja see on ilus. Taga leinatakse just mälestust selle inimese maisest kehastusest, sest erinevalt hingest, see lahkubki igaveseks.

Kõige esimene nii-öelda ette teadmine oli enne venna lahkumist, ent tol ajal ma ei teadnud, et ma tean. Olin noor ega soovinud oma tunnetuslikku minapilti sügavuti sukelduda. Veel enam, ma ei julgenud sellega üldse mingit tegemist teha. Kunagi tundus väga loomulik, et näen oma mõttepilti sama selgelt, kui Sind enda ees ja nii ma siis aeg-ajalt lõbustasin ennast erinevate mõttemängudega. Mõnikord jalutades, silmad pärani, ent filmilint jooksmas enese ees. Teinekord sulgesin aga silmad ja keskendusin vaatemängule, et uni kiiremini tuleks. Alles praegu hakkan mõtlema, et tegu ei olnud pelgalt mõtlemisega, aga see on saanud väga tabava nimetuse  mõttemäng. Lapsed ikka mängivad, küllap noorena liikusid minu mängud lihtsalt järgmistele tunnetuslikele tasanditele.

Täna näen ja mõistan, et iga mõttemängu lõpetas alati üks ja sama lause. Minu juurde tuldi ja öeldi, et minu venda ei ole enam. Kuigi ma tollal seda ei mõistnud, siis täna tean, et see ei olnud osa minu mõttemängust, vaid see oli info minule, mida ma lõpuni kuulda ei võtnudki. Katkestasin alati järsult oma mõtte ning surusin sellega kaasneva emotsiooni alati eneses tahaplaanile, võimalikult kaugele ja võimalikult sügavale. See info jõudis minuni seni, kuni ühel päeval tuldigi ja öeldigi, et minu venda ei ole enam. Olen ennast varasemalt pikalt süüdistanud, et kas mina lõin oma mõtetega enese reaalsuse, ent see ei ole nii. See oli üksnes viis, kuidas mulle teada anti ees ootavast muutusest.

Nimetan oma venna surma täna lihtsalt muutuseks, sest olgugi, et see tegi ühele noorele inimesele pööraselt haiget, oli see kokkuvõttes lihtsalt üks suur muutus minu elus, mille eest elu mind hoiatas ja milleks mind ette valmistas. Ja seda teeb elu siiani! Ma pole varem seda maininud, aga minu selle elu saatus pole kannatada. Minu selle elu missioon ei ole läbi raskuste hingeliselt kasvada, vaid minu elu ülesanne on kogeda kõike head, mis elul pakkuda on. Näha ja tunda elu ilu oma ihul. Ja elu hoiab ning tohutult kannab, sest ka lähedase kaotuse ette teadmine muudab sellise raske elulise muutuse minu jaoks pehmeks, mõtestatuks ja omamoodi ilusaks. Tunnen, et seilan elu headuses ja tean, et olen hullupööra hoitud ning Jumaliku headusega õnnistatud. Vastutasuks saan vaid teha seda, milleks siia maailma tulnud olen, ent selleks on vaja ehitada oma isiklik mull ja lahti lasta kaaslase armastavast hoolitsusest. Ma soovin tema hoolitsust, aga ma ei vaja seda! Ja see on siht, kuhu välja jõuda. See on mull, mida olen enesele loomas.

Tean, et mu vend pole maistelt radadelt veel lõplikult lahkunud, sest tal on poeg, kelle seljatagust ta hoolikalt valvab, kuniks too liigub edasi oma elu peale. Tunnen ka oma vanaema kohalolu, kes on otsustanud mind veel saatma jääda. Olen kohtunud temaga nii meditatsioonis, kui ka näinud nägemust temast oma vanematekodus. Mulle on ka tema maist välimust kirjeldatud ja teada antud, et just tema seisab minu selja taga. Tal on üks väga suur ja võimas missioon. Nimelt on just tema see, kes soovib, et lõhuksin ära oma pereliini mustri, millekohaselt küllus tuleb üksnes suure vaeva ja raske tööga ning võtaksin vastu oma tõelise olemuse. Olen tunnetaja ning astudes samme lähemale oma tõelisele olemusele, muutub ka minu tunnetuslik mina võimsamaks ja olemus selgemaks.

„Kui teeme seda, milleks siia tegelikult tulnud oleme, siis oleme leidnud oma külluse ja kerguse allika – enese elu jõu!“
-Hingega-

Tean, et minu elu kutsumus saab ühel päeval olema suureks inspiratsiooniks minu lastele, kes näevad, et oma elu rada käies on üksnes võimalik jõuda suurte imede ja imelise eluni. Elu on raske, kui me kaotame endaga kontakti, sest hing on nagu meie keha majakas, suunanäitaja pimeduses. Kui me enam ei näe vastuseid enese seest, siis kaob ka see tugev maasse juurdunud jalgealune ning käime tulutult ringiratast, kuniks lõpuks väsime. Kõik me teame, kuidas lõppevad tihtipeale inimeste elud, kes on oma maise rikkuse kokku ajanud läbi seinte rammides, higi ja pisaraid valades. Need elud lõppevad liiati vara ja alati ootamatult. Seepärast on oluline ennast kuulata ja vaadata, kes sa tegelikult oled. Kas elu kulgeb kerguses? Mis enesetundega oma tööd teed? Pea meeles, et küllus ja kergus käivad alati käsikäes. Läbi valu elades ja töötades raha nimel, et hästi elada, võtab lõpuks võimaluse üldse elada. Pole vahet, mis tööd Sa teed, see lihtsalt peab olema Sinule loomuomane. Raha peab tulema kerguses ja olema voolavuses.

„Vahel on vaja hirmutavat äiksemürinat, et kuulda rahustavat vihmasabinat.“
-Hingega-

Inimene käib tööl, et ära elada. Mina aga lahkusin töölt, et tulevikus hakkama saada! Isegi, kui ma ei pea vajalikuks sellest mõtelda, siis ma lihtsalt tean, et on õige aeg ehitada üles oma mull ja lahkuda oma kaaslase armastava hoolitsuse alt. Mind on terve elu hoitud ja minu eest on alati keegi hoolitsenud, ent elades oma kaaslasega ühises mullis tähendab üks hetk valusat kukkumist ühele või teisele poolele. Ma ei ole valmis olema see inimene, kes kaaslase lahkudes ühel või teisel põhjusel lõpetab elamise, sest ma ei tule enam toime nii materiaalselt kui ka vaimselt. Mulle on loodud ajaruum vana ja uue töö vahel, kus mul on täpselt vajalikul määral vahendeid, et ots-otsaga kokku tulla ja täpselt vajalikul määral aega, et ennast leida.

Uus aasta katkestas minu vana töösideme ja kuigi paljud endised töökaaslased küsisid, mis edasi, siis ma tegelikult ei teadnud vastust. Mul võttis pool aastat, et hakata tasapisi lahti harutama oma tundemaailma ja jõuda oma hinge tõeni. Jõuda nende teadmisteni, mis mind kerguses edasi kannavad. Ent sellesse kergusesse ja teadmisesse jõudmine on nõudnud minult erakordset tugevust ja tahtejõudu. Ei ole lihtne elada ilma ühe sissetulekuta ja vastata lapse igale palvele ühtviisi eitavalt, sest lihtsalt pole selleks raha. Pole lihtne usaldada elu ja iseennast, kui pead maadlema süütundega, et oled jätnud kaaslase materiaalse toeta ja mitte üksnes enam ei panusta ühisesse toimetulekusse, vaid ka võtad sellest anumast enese arendamiseks. Tänu taevale on minu kõrval üks imeline hing, kes toetab iga minu liigutust. Tema usk minusse on kohati suurem, kui mul enesel. Aga tean ka miks. Ka tema on saanud osa neist imedest, mis minuga elus juhtuvad ning ta on oma kogemuse ise kätte saanud. Ta teab, et minuga käib kaasas miski, millele ei pea seletust otsima. Minu õnn loob tema õnne ja nii me koos kulgeme, üksteist erinevates eluetappides toetades ja innustades. See on minule kingitud aeg ja parim, mis saan teha, on naeratades ja kerguses tulevikule vastu sammuda.

Olen nii mitu korda leidnud ennast töökuulutusi sirvimas, sest mul lihtsalt ei jätku jõudu, et üle elada perioodi, mil ma ei tea, kes ma olen ja kuhu ma suundud. Aga olen ka iga kord ütelnud „EI“. Ma olen selleks liiga palju vaeva näinud, et minna nüüd näiliselt lihtsamat teed pidi ja saada küll stabiilne sissetulek, ent mis lõppudelõpuks viib mind tagasi raha teenimisele läbi valu ja raskuse. Ei, see ei ole minu kutsumus ega rada, mida käia. Pea veel vastu, otsi endast ennast! Ja tänaseks olen ennast üles leidnud. Esimest korda elus tean, kes ma olen ja kuhu suundun. Kuna mulle on siin elus antud tohutult palju armastust, siis nüüd on peagi käes aeg seda armastust läbi enda tõelise olemuse maailmale tagasi anda, aidates inimesi oma tunnetusliku sisemaailma kaudu. Aga ka seda maailma on vaja esmalt tundma õppida, et saaksin olla parimaks majakaks inimestele, kes ise eneses valgust ei näe!

Lisa kommentaar

Sinu kommentaar on nähtav pärast selle ülevaatamist!

(0)