Mõnikord inglid sasivadki juustes

Ühel ilusal päeval laenas õde mulle Lorna kirjutatud raamatu „Inglid minu juustes“. Praegu, kui möödunud on ligemale kümme aastat, on see raamat endiselt minu laual. Veel nädalake tagasi polnud ma raamatut ei tagastanud ega ka otsast lõpuni läbi lugenud, ent täna on asjalood hoopis teised. Tänaseks olen raamatu kaanest kaaneni läbi lugenud, justkui silmapilguga, ning ootan kannatamatult raamatu järge, et ka selles peituv info enesesse ahmida. Mind paelub kõik, mida me ei näe, ent ometi on võimalik tunda. Selles nähtamatus maailmas on nii palju jõudu, lootust ja armastust. See maailm annab kõik, mida vajame, ent enese eest pahatihti salgame. Miks ometi ei lase me endal tunda, kui meil käe alt kinni võetakse, hellitavalt emmatakse või armastavalt hoitakse? See on tingimusteta armastus, mis käib meil käekõrval ja kui lasta sellel tundel ennast hoida, siis laseme inglitel oma tööd teha. 

Esimest korda seda raamatut lugedes tundus, et olen sattunud kellegi fantaasiamaailma. Ma ei mõistnud selle sisu, vaid mõtisklesin, kuidas saab raamatu autor kõike nii täpselt mäletada? Kuidas on võimalik iga hetke detailideni lahti harutada või iga inglit pealaest jalatallani kirjeldada? Liigitasin selle tookord väljamõeldiste hulka ja jätsin raamatu sinnapaika. Ma polnud valmis mõistma. Infot oli minu jaoks liiga palju ja ma lihtsalt ei uskunud. Olgugi, et olen pidanud ingleid alati nähtuseks, mida ei pea nägema, et uskuda. Samamoodi on inimese hingegagi. See, et me seda ei näe, ei tähenda, et seda pole olemas. Meie sees on ju ometi miski, mis paneb selle keha liikuma, rääkima, mõtlema. Mina usun ingleid samamoodi, nagu usun, et inimese keha ja hing on täiesti kaks erinevat nähtust. Üks on füüsiline, teine vaimne.

Enne selle raamatu lugemist ja mõistmist pidin saama oma elukogemuse, et võtta maksimum Lorna kirja pandud sõnadest. See raamat ei jäänud minu kätte nii paljudeks aastateks juhuslikult. Ma pidin selle raamatu lugema läbi just tänasel ajahetkel, sest see raamat kinkis mulle selle, mida praeguses eluetapis kõige rohkem vajan. Tänu sellele raamatule mõistan lähemalt iseennast, ingleid ja enese ümber toimuvat.

Armastan veeta oma õhtuid diivani pehmes embuses. Luban vajuda endal sügavale patjadesse ning raputada maha päeva mõtted ja mured. Televiisor näitab mulle sel hetkel midagi täiesti ebaolulist, ent silmale kaasahaaravat. Mõte saab puhata ja keha vajuda täielikult sügavasse lõõgastusse. Minu seltsiliseks on vaid loomad, kes ühel või teisel moel minu lähedust otsivad. Sellistel hetkedel tunnetan ennast ja ümbritsevat väga hästi. Umbes paar nädalat tagasi hakkasin tundma, kuidas keegi minu juustega mängib. Kuna lapsed armastavad minu juustes sasida, siis meenutab see natuke lapse kätt unustavalt minu juustes. Aga pole lapsi, kes mängiks, ja kassidki ei maganud sel hetkel pea taga. Lasin endal seda naeratades tunda. Justkui keegi tõstaks juukseid ja laseks siis juustel läbi sõrmede taas langeda. Ma tundsin rõõmu ja armastust. Mõned õhtud hiljem, taas seda sama kogedes, meenus mulle ammu unustatud raamat „Inglid minu juustes“. Järgmisel päeval avasin raamatu ja lugesin selle mõne päevaga läbi.

“See, kuidas Sa kirjutad, on täiesti teiselt planeedilt – kõrgelt ja otse allikast!“

Täna tean, et mõtted ei tule meie puhtasse teadvusse iseenesest. See tähendab, et kui su pea on tühi, siis see info, mida sa neil hetkedel saad, on puhas kuld. Inglite või teiste teejuhtide poolt saadetud sõnumid meile, mida me täiesti mõistetavalt endi omadeks peame. Ja polegi tähtsust, kust need tulevad, oluline, et me neid kuulaksime ja oma sisetunnet järgiksime. Lugesin raamatu taas läbi ja tundus, et mul kulus selleks üks hetk ning kõigest üks hingetõmme. Nii huvitav, kaasahaarav ja tuttavlik. Täna tean, kuidas saab olla see raamat nii detailne. Täna mõistan, kuidas Lorna mäletab nii hästi kõiki ingleid, kellega ta kokku on puutunud ja sündmuseid, mis on toimunud. Täna tean, et see raamat on sündinud läbi inglite sõnade, mille Lorna kaunilt paberile on maalinud. Ka mina kirjutan tihtipeale läbi oma teejuhtide sõnade, sest väga tihti tunnen, et need ei ole ainult minu sõnad ja mõtted, need tulevad kuskilt kõrgemalt. Need tulevad kerguses ja voolavalt. Mulle on ka öeldud, et see, kuidas ma kirjutan, on täiesti teiselt planeedilt – kõrgelt ja otse allikast. Ma tajun ja teadvustan seda ilusat mõtet sageli ka ise.

Kas Lorna tõesti näeb ingleid? Kas tegemist ei ole fiktsioooniga? Mina usun, et see armas hing tõesti näeb ja kuuleb ingleid. Ainult inglid kõnelevad nii, nagu teeb seda Lorna. Nii lugedes raamatut kui ka kuulates tema videoid, siis inimesel, kes ei näe ega kuule, ei ole võimalik niiviisi kõneleda. Neid sõnu pelgalt inimmõistus välja ei mõtle. Samamoodi on kanaldamisega. See info, mis tuleb, on teises, nii-öelda puhtas keeles. See on armastav ja hell kõnepruuk, mida tavamõistusega ainuüksi kirja ei pane. Seda infot lugedes saab kohe aru, et see on tulnud kuskilt mujalt.

Milline õnn oleks oma silmaga kogeda sama, mida Lorna oma elus ja kirjapildis raamatuski, ent kogemiseks on mitu viisi. Inglite nägemine ja kuulmine on vast kõige ilusam viis, ent mõista ja vahendada saab ka teisiti. Näiteks läbi enese sõnade, mis ennast kuulates või siis kanaldades ilmsiks tulevad. Olen öelnud, et ma räägin tihtipeale nagu keegi teine. Minu hääletoon ja rütm muutub. Need ei olegi nendel hetkedel minu sõnad, olen kõigest vahendaja sõnumitele, mis läbi minu tulevad. Kanaldades võtan hetkel vastu vaid informatsiooni, mis on mulle mõeldud ning proovin oma oskust järk-järgult tugevdada. Teistele suunatud sõnumeid harutan lahti tasapisi ja arglikumalt, sest läbi kanaldamise tulevad küll väga väekad ja vajalikud sõnumid, ent see on vaimselt ka väga väsitav. Seepärast liigun sellel teel väga aeglaselt, et jääksin ka füüsiliselt terveks ja püsiksin püsti. Mis kasu minust muidu oleks.

Olles teadlikumad, näeme informatsiooni ja endeid, nii füüsilistes märkides kui unenägudes, ning oskame neid oma eluga ka seostada. Näiteks anti mulle teada, mis minu blogi nimi peaks olema ja nii, kui ma lõin endale logo ja tõin selle nähtavale, nägin unes, et see nimi on heaks kiidetud ning vastu võetud. Unenägude tõlgendamine, nii nagu elamine, ongi puhtalt tunnetuse küsimus. Mida sa hinges tunned? Ja see tunne ütleb sulle vastuse. Mina saan vastuseid sõnadena enda seest.

Ma jäin lummatult seda raamatut lugema juba esimestest sõnadest ja Lorna elu algusaastatest. Lorna on alati näinud nii ingleid kui ka lahkunud hingesid, aga ta ei tohtinud sellest lapsena rääkida. Inglid ei lubanud. Kui alguses jäi mulle mõistetamatuks, miks peaks inglid midagi säärast keelama, siis ühel hetkel sain aru, et kuna ta oli teistsugune, nimelt düslektik, ja ajad olid teistsugused, siis arvati, et ta on vaimupuudega ja iga üleliigne sõna oleks viinud ta kinnisesse asutusse. Usun, et see oleks ta vaimu murdnud, aga inglid hoidsid. Ta pidas seda lapsena saladuses ja kulges inglite juhatust järgides, neilt õppides ja nende armastust kogedes ning ta elu on olnud imetlusväärselt ilus. Olgugi, et elu vaesuses, nagu tollel ajal paljudel, on teda omamoodi kogu aeg alla surunud, on tal inglid – tema suurim varandus. Läbi nende jõudis ta oma elu ülesandeni, teiste aitamise ja inglite sõnumite vahendamiseni.

“Kui kõnnid inglitega ühte rada, siis väline on nii tühine. Kõik, mida oled kogu aeg otsinud, on sinu enese sees.“

Pärast raamatu lugemist olen viimastel päevadel näinud nii-öelda vikerakaare pilvi. Need kaunites värvides pilved ei ole väga tavalised, ent nende tekkimine on kenasti seletatav. Mina pole oma elu jooksul veel ühtegi sellist pilve näinud, ent nüüd on nad olemas. Neid peetakse ka inglite märgiks. Tean, et just taevas näitab mulle märke siin maa peal. Selle info sain läbi meditatsiooni oma siit ilmast lahkunud vennalt, kes näitas mulle nii taevast kui ka numbreid heinamaal. Numbrid saadavad mind täna kogu aeg ja lähevad üha keerukamaks, aga ma saan aru, kui tegemist on mulle mõeldud inglinumbritega. Numbrite seletusi ma pähe ei õpi, ajapikku lihtsalt jäävad mõned kombinatsioonid meelde, ent keerukaid numbreid polegi mõtet proovida meelde jätta. Neid lihtsalt on nii palju. Taevas näitab mulle ajaga üha rohkem ja rohkem. Kord pigistasin silmad kinni ja mõtlesin endamisi, et olen võimas, ning silmade avades oli valgete pilvetupsude keskel sinine süda. Tihti näen inglite peale mõteldes ka taevaseid ingleid maalituna jällegi pilvedest. Palju nähakse ka tiibu ning saadakse lohutust. Inglid näitavad üleüldse ennast lisaks värvidele ka nii valguse kui sähvatustena. Jätavad maha nii sulgi kui ka münte, panevad kõrvus helisema ning tekitavad seletamatuid külmavärinaid, millest viimast olen tundnud terve oma elu.

Lorna on tabavalt kaante vahele püüdnud oma keeruka, ent ilusa elu. Ta on kogu aeg ette teadnud õnnetusi, haiguseid, surmasid ning pidanud sellega hakkama saama. Tean, et ainult inglite armastuse ja toega on selline elu võimalik. Lähedase kaotust on raske ette teada, aga tema pidi seda teadma ja sellega leppima. Tean, et teadmine toob sinu ellu tänased hetked. Mitte mineviku ja tuleviku, vaid praeguse hetke. Teadmises on võimalik muuta ühe ainsa päeva igavikuliselt pikaks. Valust hoolimata, mida inimkeha tunneb, on selline elu imeilus. Sa ei võta inimesi iseenesetsmõistevana ja aega nendega igavikuna. Sa oled hetkes ja nautimises. Teadmatuses ei ole võimalik sellist elu elada. Rahulikku, omas õndsas tempos kulgevat elu. Teadmatuses tundub, et lõppu ei olegi. Ei sul, mul ega temalgi. Ikka ja jälle tulevad surmad meie eludes liialt ootamatutena, ehkki hing tunneb lähedase kaotust enne selle toimumist. Ent kiirustades ei tunneta me ei oma hinge ega elu enda ümber.

Selles raamatus on nii palju tuttavlikku. Olen ise palju kogenud ja siit-sealt kogemusi kuulnud ning need klapivad. Näiteks Lorna kirjutab oma raamatus, kuidas ta puutus kokku veel taeva minemata hingega. Ta tundis justkui elektrilööki, kui nad omavahel kokku puutusid. Olen seda ennegi kuulunud. Minu ema tundis seda sama särtsu, kui jättis oma poja kirstu juures temaga hüvasti. Nad puutusid kokku ja ema kirjeldas seda täpselt samamoodi, kui Lorna oma raamatus. Veel kirjeldab ta kaunilt, kuidas inglid saavad võtta inimese välimuse ja tulla sel moel meile sõnumeid edastama. Mina olen seda kogenud. Võhivõõrad, veidi isegi ebamaised inimesed juhuslike lausetega, mis jäävad sind pikalt saatma või koguni kummitama. Või soovides teada oma kaitseingli nime, lihtsalt küsi. Mina tean oma kaitseingli nime ja ka mina küsisin. Inglitel ei pidavat olema sugu, aga minu oma ilmutab end naisena. Ju siis on mul naisenergiat vaja. Emalikkust, naiselikkust, õrnust. Ma olen oma kaitseinglit näinud kolmel korral. Kaks korda ilmsi ja ühe korra läbi meditatsiooni ning iga kord olen näinud teda ühtmoodi. Esimest korda nägin teda oma voodiserval ja tundsin ta ära. Mu hing tundis ta ära. Nägin teda hetkeks, aga tema ilu ei lähe mul vast kunagi meelest. Samuti teisel korral. Lihtsalt vaatasin ja imetlesin. Inglid on tõesti ilusad.

Ma tean väga hästi, miks see raamat taas minu käte vahele jõudis. Ma õppisin tundma seda, mida tunnen. Iga inimese enda teha, kas usume ja kuulame, või tõrgume ning pusime. Mõlemad variandid võivad viia sihile, ent vahel tundub pusimine liialt raske ettevõtmisena ja hing pahatihti väsib. Inglite kuulamine ei tähenda muud, kui kuulata iseennast. Kuulata oma sisehäält, enda tõelist olemust, sest väline võib olla eksitav. Selleks aga, et jõuda enese kuulamiseni peame jõudma sisemise rahuni. Mäslevate tormilainete vahel ei näe tihtipeale laevagi. Rahulikul merel on nähtav pisike purjekaski. Kui kuulata Lorna sõnu, siis spirituaalset kasvu saab toetada kolmel ilusal viisil – läbi palve, oma kaitseingliga rääkimise ja läbi enese sisemise rahu. Palve võib olla teinekord väga lihtne, ent vahel hingematvalt ilus. Kirjutan ja jagan Lorna raamatust võetud Sinu tervendajate inglite palvet, mis on saadud Jumalalt Miikaeli, Sinu peaingli läbi:

Sinu tervendajd inglid kallaku
Sinu taevast väge mu üle
ja nende üle, keda ma armastan.
Anna mulle tunda
Sinu tervendajate inglite valgust,
Sinu tervendavate käte valgust.
Sinu tervendamine alaku
Jumala tahtmist mööda.
Aamen.

See raamat ei ole kõigi jaoks. See jõuab sinuni, kui sa oled sellel teel ja selleks valmis. Kui sind paelub nähtamatu maailm meie ümber või kui oled kogenud inglite abi ja kohalolu enese elus. Mõnikord peab see raamat lihtsalt kümme aastat oma õiget aega ootama ning sellest pole ka midagi. Proovi meelde jätta, et sa ei pea ennast siin elus millekski sundima. Elu ei ole kannatuste rada, mille lõppu kiirustada. Elu on imeilus kulgemini läbi lõputute võimaluste ja kogemuste. Kõik on võimalik. Kui soovid saada presidendiks, siis palun saa. Kui soovid olla loomaarst, siis ole. Kui soovid rohkem ingleid mõista, siis tule, kulgeme koos ja vaatame, kuhu see meid välja viib. Lõppudelõpuks on see meie endi elu, meie enda otsuste ja valikutega.

Lisa kommentaar

Sinu kommentaar on nähtav pärast selle ülevaatamist!

(0)