Kes ma olen?

Ma olen ülitundlik. La Tene on ühes oma artiklis väga hästi kirja pannud ülitundliku inimese kirjelduse, mida saab lugeda siit. Mina aga räägin enda kogemusest. Ma tunnetan lisaks enda mõtetele, tunnetele ja emotsioonidele ka väga hästi teiste omi. Kui ma ei oskaks täna ennast energeetiliselt hoida ja kaitsta, siis suure tõenäosusega ei tahaks ma praegu tõusta voodist ega suhelda inimestega. Sellel on üks väga lihtne põhjus – kogu maailma valu ei saa mahtuda ühte inimesse! Füüsiline ja ka emotsionaalne keha läheb lihtsalt lõpuks katki. Ja ma olen olnud oma elus päris katki.

Ühel hetkel ei saanud ma lihtsalt enam aru, miks ma ennast nii tunnen. Miks ma selline olen? Mis mul viga on? Mind ajas kõik nutma ja ma ei saanud enam sõnagi suust. Elu ajas mind nutma. Ja elada iga päev läbi raskeid tundeid ja emotsioone, on väga raske. Täna aga tean, et pisaratega ma lihtsalt vabastasin kõike seda, mis ei kuulunud mulle. Kui sain aru, et kõik mõtted, tunded ja emotsioonid ei ole minu omad, algas töö iseendaga. Algas töö enese ja maailma mõistmise ning mõtestamisega. Tänu hästi valitud vaimsele koolitusele hakkasin looma oma mõtetesse puhtust, et eristada enda hingest tulevaid puhtaid mõtteid mürast. Hakkasin enda energiaid igapäevaselt sulgema ning sagedust tõstma. Energiaid sulgedes ei lase me enese auravälja teiste raskust, muret, stressi, valu. Kõrgematel sagedustel vibreerides saame aga kogeda elu ilu. Kõike head, mis elul meile pakkuda on  küllust, õnne, edu.

Ma ei ole nõid, selgeltnägija ega ka keegi kolmas. Ma olen tunnetaja, nagu tegelikult kõik meist. Tuleb lihtsalt leida kontakt iseendaga.
-Hingega-

Tänaseks olen kontakti enesega leidnud. Ma tunnetan ennast maailmas. Maailma jaoks võin ma ju olla piisake meres, ent oma maailmas olen ma ainus. Ma vaatan sissepoole ja näen ennast maailmas, mitte maailma enda ümber. Ma tunnen, nagu oleksin siia maailma kleebitud. Ja igaüks meist teab, et kui lõikame välja kujundi ning kleebime ta teisele paberile, siis jääb see kujund alati natuke kõrgemale taustast. Just nii ma ennast tunnen, alati natuke kaugemal ja kõrgemal enda taustal olevast maailmast. Ma vaatan sissepoole, mitte ei ela väljapoole ehk teistele. Ma elan iseendale.

Minu vaimne ja füüsiline tervis hakkas tugevasti kannatama, kui minu sisse ei mahtunud enam teiste raskust. Mul kadus kõnevõime, ma ei suutnud ennast enam väljendada. Teregi oli teinekord raske öelda. Ma veetsin palju aega voodis, lihtsalt nuttes. Aga need ei olnud minu pisarad ja minu valu, sest minu elu oli ilus. Julgest, rõõmsameelsest ja aktiivsest suhtlejast oli saanud kolmekümnendateks eluaastateks inimene, kes hea meelega oleks kõndinud mööda seinu. Ja mitte edasi, vaid hoopis ülespoole. Eemale maailmast ja selle valust. Ma ei tahtnud peale laste sündi enam tööle tagasi minna ja üldse enam inimestega kokku puutuda. Lihtsalt nii-nii valus oli. Hing justkui põles. Ma tundsin füüsilist valu enese sisemuses. Ja lihtsalt sellepärast, et haakisin enda külge ka kõikide teiste rasked tunded ja emotsioonid. Nii inimestega kokku puutudes, uudiseid lugedes kui ka televiisorit vaadates.

Ma pole kunagi hakkama saanud kurjuse, vägivalla, ebaõigluse, valu ja kannatustega, mida maailm meile pakub. See teeb mind katki. Ma olen võimeline nutma koos maailmaga ja kannatama koos temaga. Seetõttu olen aastaid otsinud vastust küsimusele, miks ma siia maailma üldse sündisin. Miks pean seda kõike nägema ja kogema? On olnud aegu, kus ma ei ole suutnud selle valuga hakkama saada ja ma ei ole tahtnud siin maailmas eksisteerida. Hingevalu suudab teha piinavalt haiget ja ka füüsiliselt haigeks. Ent täna ma tean, et maailma valu ei ole minu valu ja selle asemel, et ühes maailmaga koos kannatada, saan läbi enese muuta maailma paremaks kohaks kus elada. Kogedes, tundes, hingates ja jagades armastust nii läbi oma olemuse kui ka oma töö loome juurde armastuseenergiat ehk puhast headust  valgust siia maailma.

Minu silmis on elu mõte kogeda, tunda, hingata ja jagada armastust nii läbi oma olemuse kui ka oma töö.
-Hingega-

Ülitundlikuna elan ma läbi ka oma lähedaste raputavaid kogemusi. Näiteks tean ma väga hästi, kui minule kallitel inimestel ei ole kõik hästi. Minu keha reageerib. Mõni aeg tagasi tundsin oma vanima poja kurbust. Ka tema on mul väga tundlik. Mul hakkas äkitselt halb. Tohutult kurb. Ma ei olnud enam päris mina ise. Tõmbasin ennast teki alla looteasendisse kerra ning lihtsalt ootasin, et kõik mööduks. Hiljem sain teada, et poiss sai lasteaias hakkama suure pahandusega ning ma reaalselt tundsin, kui õnnetu ta oli. Või kui minu tuttav vajus kodus kokku, ei saanud mina hingata. Mul oli tugev klomp kurgus, mis tekitas tugevat raskust hingamisel. Alati, kui mu lähedasel on halb, annab minu keha tunda, et midagi on valesti. Iseasi, kas ma jõuan tunnetusega ka konkreetse inimeseni või mitte. Jõudes inimeseni, saab teda kas energeetiliselt aidata või talle helistadagi.

Mul on terve elu olnud eriline kontakt inglitega. Ma olen nende eksistentsi alati uskunud. Seda on raske ette kujutada, sest inimene ju ei näe, ent olen alati ütelnud, et kogemustega loome enda usu. Mina ka ei usu enne, kui pole ise kogenud. Ja kogemusi ning ilusaid märkamisi on mulle antud kogu aeg. Täna pakub mulle just seetõttu väga palju huvi ingliteraapia ja ingliterapeudiks õppimine. Huvitav on see, et ajaga on minu töölauale kogunenud just kõik see, mida ingliterapeudid oma töös kasutavad. Ka mina kasutan, intuitiivselt. Kui noorena tundsin, et keegi hoiab, siis tänaseks olen näinud, kes mind hoiab. Nii ilmsi kui meditatsioonis. Ma olen olnud tohutult hoitud ja kaitstud. Ma olen ingleid paaril-kolmel korral oma elus näinud ja kui mingi osa tahaks näha ehk veel, siis samas ma nõustun ka järgneva mõttega: “Sa elad siin ja praegu selles maailmas.” Ehk teisisõnu ma elan praegu seda elu. Elu, kus mulle täiesti piisab tugevast sisemisest tunnetusest ja piltide nägemisest enese vaimusilmas. See on minu jaoks turvaline, sest sama palju, kui on selles nähtamatus maailmas ilu ja headust, on selles ka kurjust. Täpselt nagu maailmas meie eeski. On headust ja on ka kurjust. Ja piltidena on seda infot palju lihtsam vastu võtta, kui reaalselt enda ees näha. Ja alati ei peagi nägema, ka pilte, sest inimese sisemine tunnetus on kõikvõimas. Tunnetusele järgneb teadmine ja see teadmine viib meid edasi.

Ent vahel lihtsalt antakse näha. Järelikult on vaja ja järelikult suudan mõistusega vastu võtta. Nii, nagu olen näinud istumas inglit enese voodiserval, olen kogenud ka hirmu ja hirmutamist. Pärast viimast häirivat ööd ja hirmutavat kogemust printisin enese töölauale Meie Isa Palve. Seda seepärast, et see kaitseks nii mind, minu tööd kui loomingut. Minu ööd on nüüdseks rahulikud. Samuti sain tagasi soovi kirjutada, mida ma pikalt teha ei ole suutnud. Mul oli vahepeal päris valus, sest kui läbi minu ei saa voolata armastavad, toetavad ja head mõtted, tunnen hingepiina. Jagan valgusingli Ruth Pukmani mõtet, et pimedus saab lammutada, aeglustada, hirmutada, aga ei saa võita.

Ma näen aeg-ajalt ka nägemusi. Viimane kord tormasin nagu tola vannitoast elutuppa ning käskisin lapsel televiisor kinni panna. Pisipoeg vaatas mulle hämmeldunult otsa: „Aga telekas ongi kinni.“ Minu nägemuses pani ta selle aga käima. Olen hiljaaegu näinud ka vähe tõsisemat nägemust teistsugustest inimestest, kes ei ela siin planeedil. Neil olid pikad jäsemed ja üsna lühike torso. Ent nad nägid välja nagu inimesed. Nägin seda ajal, mil mul tekkis tohutu suur igatsus kodu vastu, mis ei tundu eksisteerivat siin planeedil. Ma tunnen, et minu kodu ei ole koht, mida nimetan Maaks. Minu nägemuses oli ema koos kahe lapsega ning nad olid ookeani ääres suurtel kividel. Ema vaatas kaugusesse ookeanile, just nagu mina vaatan siin maailmas alati merele. Midagi justkui ühendab.

Ma näen ka väga selge sõnumiga unenägusid ja ettekuulutusi. Mind hoiatatakse ja aidatakse väga palju just läbi unenägude. Mulle laotakse unenägudes ka kaarte ja edastakse sõnumeid ka sel viisil. Mulle antakse ka juhatust, et ilmsi kõik laabuks. Näiteks ei saanud ma ükskord online broneerimissüsteemis oma pojale arstiaega kirja panna, sest link ei toiminud. Pusisin, mis ma pusisin, aga jäigi tegemata. Samal ööl näidati mulle aga unes, et ma peaksin proovima iganenud Internet Explorerit ja hommikul seda tehes sain ma arstiaja kenasti kirja. Lisaks näidatakse mulle thtipeale ette ka tulevikus aset leidvaid sündmusi.

Viimane kord jõudis hoiatav unenägu minuni suvel ja pärast seda hakkas minu elus küllaltki keeruline periood. Mul algasid väga spetsiifilised tervisemured, millest siiani vaikselt toibun. Samuti kadus täielikult töötahe ehk soov kirjutada. Mind hoiatati inimese eest, kes ei ole minu suhtes heatahtlik. Sel hetkel jõudis mulle kohale, et mitte ükski kaitsev sümbol ei ole loodud siia ilma niisama. Ikka põhjusega ja ka päriselt kaitseks. Näiteks on ajaloost teada kuulus Nazari silm, mis legendi järgi kaitseb selliste inimeste eest, kellel on nii-öelda kuri pilk ehk kes soovivad teistele halba. Ent võib ju lammutada, aga headust ei ole võimalik võita. Täna tunnen ennast puutumatu ja tugevana. Karastatuna. Puutumatuse saab enesele tekitada ka taotlusega “Ma olen puutumatu (mille suhtes)”. Öelda tuleks seda aga jõuliselt ja tundega. Mind püüti pikalt nõrgestada ka läbi sotsiaalmeedia ehk ähvardati ettevõtte konto sulgeda. Ikka hirmutab, aga kui võtad vastu otsuse olla puutumatu, jõuliselt ja ka peaaegu vihaselt, jäetakse rahule. Pildina ma justkui olen nende jaoks nähtamatu, aga oma maailmas kenasti olemas. Kahjuks paljudel teistel sarnastel ettevõtetel see nii siiski pole läinud. Lisaks energiatega töötamisele kannan ma täna ka kaitsvat musta turmaliini ja südametšakra kristallidega käevõru. Kuna ülitundlikul inimesel võib tekitada iga läbimõtlemata tegu või öeldud sõna sees tohutu emotsionaalse kaose, millesse on oht pikalt kinni jääda, siis on hea, kui näiteks roosa kvarts või draakoni verekivi aitavad oma armastava puudutusega meeleolu üleval hoida.

Kui ma pidasin pikalt enese tundlikkust karistuseks, sest ennast mitte mõistes on ülitundlikuna siin maailmas elamine hirmutavalt raske, siis täna ma näen, et see on kingitus. See suur tundlikkus teeb mind inimesena ilusamaks. Tundlikud inimesed on minu silmis tohutult armastusväärsed inimesed. Neis on nii palju headust, empaatiat, mõistmist ja armastust. La Tenegi kirjutab, et ülitundlikud inimesed eksisteerivad, et luua teistes muutusi. Ülitundlikud inimesed tuletavad meelde, et jagataks rohkem armastust. Ja see on nii õige. Iseenda tundlikkust ehk oma väge õpin täna tundma Hingeingli koolitusel “Energiad minu igapäevas”. Mulle ikka meeldib öelda, et ülitundlikkus on inimese supervõime muuta maailma ilusamaks. Hingeingli koolitus on minu jaoks ülioluline, sest lõpuks ometi saan endast aru. Saan aru, miks ma ennast niimoodi tunnen ja kuidas ennast aidata. Ma saan vastuseid ja see on minu jaoks väga väärtuslik. See on minu elukool. Lisaks endale saan saadud teadmistega aidata ka oma lähedasi ning abikaasa ikka vahel ütleb: “Palun tee jälle oma nõia-asja.” Ka tema tunneb muutusi.

Lisa kommentaar

Sinu kommentaar on nähtav pärast selle ülevaatamist!

(0)