Kirjeldus

✨ Minu kogemus ✨

Erakordne on koonusviirukite puhul see, et viiruki põlemisel jääb tuhk põletile koonusekujuliselt kenasti püsti, võimaldades tuhast imelihtsalt segadust tekitamata vabaneda. Tagasivooluga koonusviirukit põleta pisikeses keraamilises kausis või spetsiaalses põletis. Kausis põletades tekib põhjale imeilus keerlev suitsupilv, mida on rahustav vaadata. Eriti soovitan tumedat kaussi, kust valge suitsupilv kenasti esile tuleb. Tagasivooluga koonusviirukid suitsevad mõlemast otsast. Jälgi, et viiruk enam ei suitseks, kui hakkad tuhka ära viskama. Soovitan tuha puistada veega täidetud anumasse või kraanikaussi, et vältida koonuse jäägi edasi põlemist näiteks prügikastis.

Tagasivooluga koonusviirukeid, nagu ka kõiki teisi, põletan alati kergelt lahtise aknaga. Nii saab kõik ebavajalik koduseinte vahelt väljuda ja ruum täitub viiruki mõnusa, sügava ja pikalt püsiva aroomiga. Õhtul põletatud koonusviiruki meeldivat aroomi on tunda veel hommikulgi ja vastupidi. Mida kauem on õhus tunda viirukit, seda pikemalt saab konkreetne taim oma puhastavat ja tervendavat tööd teha. Olen tagasivooluga koonusviirukitega ülirahul, sest niivõrd head, puhast ja pikalt kestvat aroomi pole mina varem veel ühegi viirukiga tundnud. Põletan neid ka ilma spetsiaalse põletita.