„Tahaks veel midagi öelda …“

Üks imeline hing on meie keskelt lahkunud – nii ilus, särav, ebamaine. Lea Dali Leon oli inimene, kes puudutas ja endiselt puudutab läbi oma loomingu tohutul hulgal inimesi. Ka mind, kes ma teda isiklikult ei tundnud, aga jään alatiseks mäletama tema erakordset häält, tema surematut naeratust, tema ingellikku välimust. Mul läks omajagu aega, et võtta kätte temast kirjutatud raamat, ent võtsin ja ei kahetse, sest mul oli õnn saada osa tükikesest Lea maailmast, mida ta armastas kogu selle ilus ja valus.

Minu ees laual lebab kaunis valge sulg, mille noppisin kevadisest tuulest paitatud inimtühjalt rannaliivalt. Selle sule pehmus, kergus ja ilu meenutavad mulle Lead ning tema kordumatut loomingut. Lea on ühes oma salvestuses kord öelnud, et muusika tuleb justkui läbi nähtamatu kanali ja ta lihtsalt peab selle endast välja laskma, muidu läheks ta katki. Samastun selle mõttega, sest sõnad, mis on saadetud taevastest kõrgustest, need tulevadki ja lähevadki lendu läbi andekate muusikute, kirjanike, luuletajate, kunstnike ja teiste loomeinimeste kaudu. Need sõnad hakkavad elama oma elu ja neil sõnadel on võimalus muuta maailm ilusamaks, helgemaks, positiivsemaks. Just nagu muutis ka Lea muusika meie kõigi elu ja muudab tänaseni. „Tahaks veel midagi öelda …“ on tähendusrikka sõnumiga Lea kirjutatud muusikaline rännak ja temast, ent julgen ka öelda, et temale kirjutatud samanimeline raamat tema elu ilu ja särava loomingu mälestuseks.

Lea Dali Leon on minu silmis üks ilusaimaid hingi, kes kunagi maa peal elanud. Tal oli õnn kogeda armastuse sügavaimat olemust, emaarmastust, ja olla armastatud nii paljude inimeste poolt. Lisaks sõpradele, tuttavatele ja muusikutele armastasid teda ka tema loomingu suured austajad. Teda oli raske mitte armastada. Ta oli erakordselt ilus ja andekas laulja ning laulukirjutaja ja imeline inimene, kes kogu oma olemusega oligi niivõrd armastusväärne. Temast kiirgas heatahtlikkust, rõõmsameelsust, elujanu. Lea on ise öelnud: „Ma olen sündinud õnnelikuks. Ma oskan olla õnnnelik. Seepärast ma olengi õnnelik, et ma oskan olla õnnelik.“ Tõepoolest, ta käis oma elu rada ja tegi seda säärase elujõu ning kirega, millele oli rõõm tunnistajaks olla. Ja inimesed hoiavad ikka inimeste poole, kes on oma olemuselt õnnelikud.

Aitäh Lea, et käisid ja tegid inimkonnale oma elu ilusaima kingi – muusika, millele andsid läbi sõnade tiivad ja lasid taevastesse kõrgustesse lendu!

Raamatus võtavad sõna ja räägivad Least just sellisena nagu ta oli tema pereliikmed, sõbrad ja tuttavad. Meenutused toredatest seikadest, nooruspõlvest ja ka tema elu lõpuaastatest, kuudest ja päevadest on kurb, ent ilus lugemine. Raamatule annab võlu juurde selle lihtne keelekasutus ja palju emotsioonidest pakatavaid pilte. On näha, et Leale meeldis piltidel olla ja tänasel päeval on see suur õnn, et temast jäi järgi nii palju mälestusi – tema hääl, fotod, salvestused. Ta justkui elab neis kõigis ikka edasi. See on tõeline varandus neile, keda tema lahkumine ikka veel sügavalt puudutab ja igavesti mõjutab. Kui lõunapoolikul alustasin lugemist Lea elu algusaastatest, siis päeva lõpuks jõudsin tema elu viimase lehekülje ning tema viimse puhkepaigani, mida kaunistab tohtult ilus Margus kurvitsa loodud mälestuskivi. Nii, nagu kirjutasin päris alguseski, siis mul oli õnn läbi selle ilusa raamatu saada osa tükikesest Lea maailmast, mida ta hingepõhjani armastas.

Selle raamatu sügavam mõte on juhatada lugejat Lea muusika juurde ning tänu sellele raamatule kostus minu playlistis päevi nii Blacky kui ka päris ehedat Lea Dali Leoni loomingut, mis mind kui sõnade kunstnikku ääretult inspireerib. Raamatuski on soovitus lugeda seda raamatut sellal, kui taustaks kostub Lea hääl ja tema muusika. Kui Blackyt tunnen päris hästi, siis Dali Leoni õppisin tänu sellele raamatule alles tundma, ja see, milleni välja jõudsin, oli tohutult meeldiv. „Joonista valgus“, „Tahaks veel midagi öelda“, „Palun luba mul lennata“, „Armasta mind nii“ on hämmastam paremik minu kehale, hingele ja meeltele. Kui võimalik, siis lihtsalt kuula, ole, naudi ja kiirga seda tunnet kogu oma olemusega. Ilus. Tema oli ilus, tema elu oli ilus, tema looming oli tohutult ilus.

Lea ise on laulu „Tahaks veel midagi öelda“ sõnade kohta omaenda kirjutatud raamatus “Joonista valgus…”  ütelnud, et ta kirjutas need sõnad mõistmata nende tegelikku tähendust. Ta teadis, et need sõnad räägivad kellegi lähedasega lõplikult hüvasti jätmisest, ent alles siis, kui lahkus meie seast Lea ja ka paljude teiste poolt armastatud Eve Viilup, sai ta aru, et see ei ole hüvastijätulugu Evele, vaid selles laulus on kirjas kõik, mida Eve oleks tahtnud meile öelda. Nüüd on õige aeg otsida välja laulu sõnad ja lugeda või kuulata neid nii, nagu Eve oleks need lausunud. Lea uskus, et Eve sünnib maale tagasi oma tütre lapsena ja nii nagu ka laulusõnades on kirjas „tean veel, et enne on tali… olen vait kevadeni… kuni sulava veeni… ja siis…“, suri Eve enne talve ja tema tütar sünnitas kevadel lapse.

Lea ema on raamatus ütelnud, et Lea elas oma elu väga kiiresti läbi. Lea justkui teadis kui väikestesse ajaraamidesse enda elu tegelikult mahutada tuleb. Nelikümmend seitse aastat pole palju ühele hingele küll elamiseks, ent on piisav kogemiseks ja Lea juba oskas elada, kogeda ja nautida. Võtta hetke hetkena ja mitte oodata ilusamat homset. Ilus oli olla just siin ja praegu. See on oskus, mis on väga paljudel puudu. Just hiljuti kuulasin, mis teeb täielik kohalolu inimesega. Esiteks tähendab kohalolu täielikku hetkes viibimist – kõikide helide kuulmist, tunnete tundmist ja meelte tühjust. Täielikus kohalolus ei ole sul ühtki mõtet, on vaid see hetk siin ja praegu. Täielik kohalolu avab hinge sügavused ja inimesel on võimalik näha ja tajuda palju rohkem. Näen läbi raamatusse valitud Lea fotode, et tema leidis endas koha, millega olla täielikus teadmises ja kohalolus. Võimalik, et ta jõudis selleni alles peale diagnoosi, sest siis hinnataksegi elu tavaliselt ümber, ent mul on tunne, et tema saavutas täieliku kohalolu juba enne, kui kurjakuulutav sõraline reaalsuseks sai.

Raamat „Tahaks veel midagi öelda …“ näitas, et lahkumine maisest elust võib olla teadlikult valitud aeg siit elust lahkuda. Enne lahkumist jõudis Lea oma elu sättida nii, et asjad ei jääks tegemata, sõnad ei jääks ütlemata ja lahkumine poleks nii kohutavalt valus talle oluliste inimeste jaoks. Ta lahkus ja jättis hüvasti kõigiga, kes olid talle kallid. See on minu arvates nii tohutult ilus. Igal inimesel, kes raamatus sõna võtsid, on hinges ilus mälestus pereliikmest ja heast sõbrast. Neil kõigil on Lea viimased tähenduslikud sõnad. Neil kõigil on tükike Least. See on varandus, mis pakub tröösti ajal, kui hingel võib olla piinavalt valus.

Leal oli õnn olla Ema (siinkohal jätangi ema suure tähega, sest see tuli nii loomulikult ja tundub nii õige) kolmele lapsele, pojale ja kahele tütrele. Ent kui lapsed sünnivad, siis kahjuks ilma manuaalita. Me võime ju tunda emainstinkti, aga me ei saa kindlustada, et me kõike õigesti teeme, ent hea ema õpib oma vigadest ja liigub enda parema versioonina edasi. Nii juhtus ka Lea elus. Raamatus räägib Lea poeg Robi üsna pikalt ja avameelselt, mis tema ja ema suhetes untsu läks. Kõlama jääb mõte, et Leal oli raske mitme rolliga hakkama saada. Ühelt poolt kuulsus tervele Eestile, teiselt poolt ema oma lapsele. Tüdrukutel on aga kogu aeg olnud kodus täiskohaga ema ja need nüüdseks kauniteks neidudeks sirgunud tüdrukud räägivad raamatus vaid ülivõrdes oma emast, tema olemusest ja temaga koos veedetud imekaunitest hetkedest, mida hinnata ja südames hoida.

Lea südamlikud sõnad enese raamatust „Joonista valgus. See on kõige uue algus“: „Mis saab olla ilusam kui kehast lahkumine selleks ettenähtud ajal, et edasi rännata.“


Kallis Lea, sa lahkusid, ent ometi elad edasi kivis mererannal, linnulaulus puul, jahedas suveõhtus ja päikese helgis lainetel. Sa elad oma sõnades ja inimeste südameis. Sinuga oli õnn kohtuda, läbi raamatu tutvuda ja nüüd sinu laulude saatel edasi hingata. Hingata sinu eest, sinu muusikaga ühes taktis. Lea pööras oma elu lõpu poole pilgu rohkem iseendasse. Ta käis Intuitiivteadustekoolis sooviga töötada isseenda väega. Jah, siinkohal ütlen iseenda väega, sest meie kõigi sees on vägi, mis issendasse vaadates üha rohkem avaldub. Iseaasi, kas meil on soov seda väge näha ja seda tundma õppida. Leal oli. Lea on öelnud, et tema maailmas ei ole aega ja mulle koheselt välgatas, et inglite maailmas ei ole aega. Ta oli keskmisest tundlikum ja tal oli soov selle tundlikkusega edasi töötada. Võimalik, et ta tahtis aga kõike liiga kiiresti, ent võimalik, et tal seda aega ei olnudki. Ehk ta tundis seda ja teadis, et peab kõike kogema nüüd ja praegu.

Suur aitäh Inge Pitsner ja Marek Sadam raamatu eest, mida on olnud õnn oma kätel hoida, kirja pandud sõnu ikka uuesi ja uuesti lugeda ja Lea südamlikku naeratust oma öökapil näha. See raamat on hinge varandus. Mälestus inimesest, kes puudutas ja siiani puudutab. Kui Sulle, armas lugeja, pakub huvi Lea elu ja looming, siis raamat „Tahaks veel midagi öelda …“ annab imeilusa ülevaate tema elust tema lähedaste mõtete, tunnete ja kogemuste kaudu.

Minu huvi Lea elu ja mõtete vastu viisid mind koheselt järgmise hingelise rännakuni – tema enese kirjutatud raamatu lugemiseni „Joonista valgus. See on kõige uue algus“ ja pean tunnistama, et hoolimata eriarvamustest pole ma elus hoidnud käes midagi ilusamat, tuttavlikumat ja enese jaoks paeluvamat kui tema enda kirjutatud vägagi avameelne raamat. Ent see raamat on ilmselt paeluv just neile, kes soovivad näha, tunda ja kogeda natukene rohkem.

Lisa kommentaar

Sinu kommentaar on nähtav pärast selle ülevaatamist!

(0)