Koljuluumurruga viiekuise pisibeebi kukkumise lugu!

BLOGILUGU

Tekst: Pesapuu Perekeskus. Toimetaja: www.hingega.ee.

“Vanemana ei taha Sa uneski näha, et Sinu lapsega selline õudus juhtuks! Rääkimata selle kogemisest!” räägib kahe väikese lapse ema Mariliis.

Kas Sina tead, mida teha, kui Sinu beebi kukub ja selgub, et tal on koljuluumurd? Kuhu helistada, mida öelda, kuidas last aidata, mida tohib ja mida ei tohi teha? Mina tol korral, olles šokiseisundis, seda kõike ei teadnud!

Soovin Sinuga jagada meie peres viis aastat tagasi aset leidnud lugu, mis juhtus tol hetkel minu kõigest viie kuu vanuse beebiga. Ma ei soovi Sind hirmutada, kuid loodan, et minu elu kõige õudsem kogemus aitab vajadusel olla Sul veelgi teadlikum, paneb enda kodu ohutuse uue pilguga üle vaatama ning motiveerib väikelapse esmaabi teadmisi meelde tuletama või neid täiendama. Sellel lool pole süüdlasi, kuid kindlasti palju õppetunde meie kõigi jaoks. Äkki see õnneliku lõpuga lugu aitab ka Sinul ühe õnnetuse ära hoida!


“ Loodan, et minu elu kõige õudsem kogemus aitab vajadusel olla Sul veelgi teadlikum, paneb enda kodu ohutuse uue pilguga üle vaatama ning motiveerib väikelapse esmaabi teadmisi meelde tuletama või neid täiendama!”


Kuidas laps peaks olema pärast kukkumist?

Meie 5-kuune beebi kukkus õnnetult sülest põrandale ning tal tuvastati haiglas koljuluumurd. Kui esimest korda arst seda ütles, olin omadega täiesti sassis ja ei saanud üldse aru, millest ta räägib. See sõna ise juba kõlab niivõrd õõvastavalt, ja kui veel mõelda, et see juhtus minu enda väikese beebiga… Oeh, seda katsumust ei soovi ma ühelegi lapsele ega tema vanemale!

Käis mats. Laps nuttis. Õnneks ei kaotanud ta teadvust. Kuskilt kuidagi meenus, et kannatanut liigutada ei tohi, kuid samas polnud ma selles ka päris kindel. Emainstinkt ütles siiski, et võta beebi sülle ja pane ta voodisse pikali. Meie suureks ehmatuseks hoidis ta pead kummaliselt ainult ühele poole. Teadmatusest ei osanud ma midagi arvata ega midagi kahtlustada.


“Tegelikult on ohutu asend lapsele külili! Kui väikelaps kukub, peaks ta rahulikult lamama. Sain seda kahjuks teada alles hiljem – esmaabikoolituselt.”


Kas ja millal kutsuda kiirabi?

Esimene mõte, mis pärast lapse kukkumist tekkis – laps ruttu riidesse ja haiglasse! Siis kuidagi murdosa sekundi jooksul sain aru, et miks minna ise haiglasse. Kiirabi tuleb kiiresti koju kutsuda! Ja nii ongi, et paanikas olles – eriti, kui see juhtub Sinu enda lapsega – ei pruugi Sa isegi mäletada, kuhu helistada. Rääkimata esmaabi andmise võtetest, mida kuulsid viimati ehk 10 aastat tagasi, enamasti siis kui autokoolis käisid.


“Meeldetuletuseks veelkord, et lastega seotud õnnetuste puhul tuleb ALATI kutsuda kiirabi. Kui Sul kasvõi korra käib peast läbi mõte, kas kutsuda või mitte, siis alati kutsu!”


Siinkohal vaieldakse ka kindlasti vastu, et tuleks ikkagi kainest mõistusest lähtuvalt otsustada, kas on tarvis kiirabi kutsuda, sest viimane saab ju niigi palju väljakutseid ning võib-olla minu valekutsung võib ohustada kellegi teise elu. Ent vastulauseks ütlen, kui tegemist on Sinu enda lapsega, siis parem saada üks peapesu kiirabitöötajalt, kui kutsumata jätmist terve elu kahetseda. Ema südamerahul ei ole hinda – emana teed seda, mida vaja!


“Parem saada üks peapesu kiirabitöötajalt, kui kutsumata jätmist terve elu kahetseda!”


Oluline teadmine pärast väikelapse kukkumist:

  • Hinda olukorda! Kukkumise puhul on ohtlik 2-kordne lapse pikkus ning juba 3-kordne lapse pikkus võib kukkumisel olla eluohtlik. 
  • Tee kindlaks esinev vigastus.
  • Pane laps külili – see on ohutu asend, et miski kurku ei läheks.
  • Ava riided, et ta saaks paremini hingata.
  • Kui ta ei hinga, tee suust suhu hingamist.
  • Kui võimalik, hõika kedagi appi.
  • Helista 112! Jälgi juhiseid ja vasta küsimustele, ära vaidle ega nõua! See ainult venitab kiirabi jõudmist Sinu lapseni! Pea meeles, et kiirabiauto on juba teel ka sel ajal, kui dispetšer Sinuga suhtleb!
  • Püüa hoida last ärkvel!
  • Täida dispetšeri korraldusi!

Elu pikim ootamine…

Kiirabil oli tulla kõigest 7 kilomeetrit, ent ma ootasin 25 pikka minutit! Nojah, tipptund ka, aga siiski olid need minu elu kõige karmimad ja pikimad minutid. Lapse isa kirjeldas kiirabi tuleku ajal dispetšerile beebi olukorda ning mina hoidsin valust nutva beebi kätt. Kiirabibrigaad leidis eest karjuva beebi, pisarais ja paanikas ema ning täielikus šokis isa. Beebi nutt on sellises olukorras väga hea, sest siis ei kaota laps teadvust. Ja kuna õnneks beebi nuttis ja hingas, siis elustamist laps ei vajanud. 


“Beebi nutt on trauma korral hea, sest siis ei kaota laps teadvust!”


Haiglasse sõit oli kui õudusunenägu. Külmas kiirabiautos oli beebi igaks juhuks kinni mässitud, oksendas paar korda ning mina pidin teda samal ajal külili keerama. Oksendamine on raskemate peatraumade puhul tavaline! Kui me haiglasse jõudsime, siis patsutas üks kiirabitöötajatest mulle õlale ning lausus lohutavad sõnad, ja just seda üks paanikas ning südant valutav ema vajabki! Kuna beebide kolju on väga elastne, saime haiglast koju viienda päeva hommikul. Taastumine võttis aega neli nädalat. Õnnelik õnnetus, aga enam ei tahaks! Täna, viis aastat hiljem, on minu pisibeebist sirgunud vahva ja terve tüdrukutirts ning tal on väikene venna, kelle eest ta armsasti hoolitseb 🙂

Mida õppida sellest õnnelikust õnnetusest? 

  • Hinda oma kodu ohutust. 100% beebikindlaks ei saa, kuid kindlasti saab praegusest rohkem ära teha. 
  • Beebi muutub iga päevaga aina tugevamaks ja hakkab omaette toimetama. Harju ka tema tugevama haardega ja ootamatute liigutustega.
  • Hoia silm peal diivanitel, laudadel, toolidel, vooditel, wc-pottidel. Beebid armastavad ennast voodist maha keerata ning kasvades ema südame tervist kontrollida, ronides igale poole, kuhu valvsa pilgu alt põgenedes saavad.
  • Mine TERVE PEREGA (sh hoidjate ja vanavanematega) esmaabikursusele, kui Sa seda juba teinud pole! Kohe! Päriselt ka! Ausalt, me olime ise nagu eile sündinud, sest sel hetkel, kui see juhtub SINU LAPSEGA ei mäleta Sa niikuinii mitte midagi – kuhu helistada, mida öelda, mida teha jne.  
  • Mis peamine: ole 100% kohal! Eriti kui beebi on kuskil kõrgemal, kust ta võib kukkuda. Süles, toolil, mähkimislaual, voodis jne. Loomulikult annan endale ka aru, et 100% see võimalik pole.
  • Kui see minu teha oleks, siis esmaabi tunnid peaksid olema kohustuslikud juba lasteaias, koolist rääkimata!
  • Olles lapsevanem, käin ma iga paari aasta tagant esmaabi teadmisi värskendamas. MEIE, lapsevanemad, vastutame oma teadmiste ja oma laste eest!

Kus oma teadmisi täiendada? 

Just pärast seda õnnetust läksime kohe terve perega esmaabikursustele! Kurb on see, et enne me isegi ei mõtelnud sellele! Kahe väikese lapse vanemana tean, kui oluline on meile meie laste tervis! Sellepärast soovin Sinuni tuua elutähtsad esmaabi e-koolitused ka Pesapuu Perekeskuses. Spetsiaalselt lastevanematele mõeldud järelvaadatavad esmaabi e-koolitused leiad SIIT!

Oma kogemusi lapse kukkumisest jagas kahe lapse ema ja Pesapuu Perekeskuse perenaine Mariliis!

(0)